"Alice imedemaal" (2010)

Okeiokei, käisin seda mingi kuu aega tagasi vaatamas ja lihtsalt pole jõudnud seda siia kanda. (seega tuleb praegune arvustus lugemispäevikust)
Niisiis:
Kui seda filmi vaatama läksin, ei osanud ma midagi oodata ega arvata, sest ma pole varem "Alice imedemaal" vaadanud ega lugenud. Väga suurepärane film täpselt senikaua, ku Alice tagasi reaalmaailma tuli ja oma pereliikmetele ja teistele lähedastele nn "eluõpetama hakkas". 3D'g loodud muinasjutu maailm on tõesti nagu imedemaa ning seekord ei pidanud ma suur tähelepanu silmadele ja 3d prillidele panema. kuigi "Avatar" ja "Alice Imedemaal" on 2 täiesti erineva suunitlusega filmi, kuid tahest tahtmata tekib tänu 3d efektile nende vahel paralleele. Kuulsin palju arvamusi, et "Alice Imedemaal" loodud maalim oli Pandora omast kehvem, kuid minu arust oli see isegi ilusam. Pandoral oli õik nii sinine, neoone ja vale, kuid imedemaal oli lihtsus see, mis munu poolehoiu võitis. Mulle meeldis filmis ka see, et ma sain tuua ka parlleele tänapäeva maailmaga, Punane Kuninganna oli eriline justnimelt oma suure pea tõttu, ning õukoda võttis ta ka ainult neid, kes olid erilised millegi poolest, seega et võimule meeldida muutsid paljud enda välimust (suur moonakott kõhuks, hiigel kõrvad peas). Täpselt nagu tänapäevalgi, peab selleks, et ellujääda meeldima võimule ja kui sa oled teisitimõtleja, siis võetakse sul "pea maha". luigesin ka tänu filmile päris raamatu läbi, mis oli kohati isegi parem :)

"Pygmalion" (1939)

Üle pika aja üks väga ilus ja suurepärane film!
Filmi sisu oli siis selline: Prof. Hendry Higgins (Leslie Howard) korjab tänevalt ülesse ühe lillemüüa Elize Doolittle (Wendy Hiller), ning õpetab teda kõrgklassi kombel rääkima, niiet ühel peol peetakse teda Ungari printsessiks. Selle käigus aga armub Prof. Elizesse, ning tänu oma kangele iseloomule kaotab ta peaaegu et tüdruku.
Üldiselt olen mingit taolist filmi näinud, kui eelmine, mida ma nägin oli väha kehvasti näideldud ja üldiselt kuidagi logu. See film selle eest aga oli mõnusa vana hõngu, elegantsi ja kommetega. Leslie Howardi meisterlikus näitleja oskuses pidin taaskord vaimustuma, sest see, mida see mees lindil teeb, on lihtsalt imeline. Ka Wendy Hiller täitis oma osa suurepäraselt, kuigi eha algul mul oli midagi ta vastu, kuid filmi lõpu poole hakkas ta mulle aina rohkem meeldima. Näis nagu alles filmi keskel sai ta rolli selgeks.
Üldsielt jäin väga rahule, ning läheks teinekordki vaatama, lisaks andis ka indu raamatu lugemiseks, sest palju huvitavaid tsitaate oli.

"Buddenbrooks" (2008)

Kui veerand filmist oli läbi, hakkasin taipama kes kes on, mis toimub, milline olukord on jne. Ilusa kvaliteediga film oli, meeldisid riided ja muusika valike oli ka suurepärane. Filmi sisust - mis mulle arusaamatuks jäi oli see, et miks Betsy oma armastatut otsima ei läinud, kui oli oma esimesest mehest ära lahutanud. miks ei kasutanud ta oma positsiooni, võimu ja raha oma armastatu otsingutele, et leida see õige, Buddenbrookide pärija isa. Tänu sellele jäigi ta phm vanatüdrukuks ja see oli ka üheks põhjuseks, misk Buddenbrookid välja surid. Kõige rohkem kahjju oli mul Hanno Buddenbrookist, keda oli väikesest peale õpetatud klaverit mängima, ning lõpuks suri tänu sellele, et sõber tegi nalja temaga. Iseennast tundisn ära Tonys, ma olen samasugune laiskloom, kes oskab elada hästi ja kellel on ideid, kuid need ei pea vett. Mul oli isegi mingil määral kahju tast, sest tal oli veel kaardimängimis ja joomis komme ka.
Ma ei oska midagi suurt selle filmi kohta rääkida, sest see film ei puudutanud mind. Ma tundsin, et sõnum mis film tahtis anda, läks minust mööda, sest ma pole tunvunud selle aja olustikuga, niiet ma ei osanud kaasa elada. Ainuke asi millele ma kaasa elasin oligi Betsy, et ta leidaks oma armastuse ühel päeval, kuid kahjuks jäi see leidmine tulemata. Betsyl oli üldse kurb saatus, 1 mees kes läks pankrotti ja 2 mees, kes pettis teda kokatüdrukuga. Ei vaataks filmi teistkordselt.

"Lord of the flies" (1990) Harry Hook

"Kärbeste jumal" on William Goldingu teose "Kärbeste jumal" järgi valminud film. Käisin seda Artises klassiga vaatamas. Esialgu oli raske arusaada kus või miks nad on, sest ma polnud lähemalt tutvunud selle teosega, kuid hiljem hakkasin arusaama ja kaasaelama.
Minu arust on see üks kõige jõhkramaid filme fäbi ajaloo. Kuidas saavad poisid niikiiresti metsastuda ja verevalamise peale üle minna. Vabaduseks hulluks minna! Kõige kohutavam ja jõhkram koht minu jaoks oli Põssa surm. Kuidas keegi saab üldse niimodi teha. Sellega saab ainult paralleele tuua tänapäeva ühiskonnast, kus samamoodi minnakse massiga kaasa ja teisiti mõtlejad hävitatakse, sest võimukandjatel pole vaja, et rahvas kuuleks teisi lahendusi, neil pole vaja, et rahvas näeks, et on olemas ka teised võimalused. Ja selleks, et enamus oleks nende poolel on nad valmis hävitama iga vastase, suunates rahva neid hävitama, mängides nende tunnete ja mõtetega, jäädes ise süüst puhtaks. Et rahvas kannataks.
Filmi alguse poole, tekkis mul tahtmine raamat läbi lugeda, kuid kui kätte jõudis Simoni surm, sain ma aru, et selle raamatu rebiksin ma lugedes tükkideks põletaks ära vihast, enne kui ma jõuan viimasele leheküljele.
Iseennast tundsin ma ära kaksikute Sam ja Ericu näol. Ma lähen samamoodi massikultuuriga kaasa, ma olen samamoodi tugevama võimukandja poolel, et mitte hukkuda, kuid ma mõtlen teisiti, ehhki ei julge oma arvamust välja öelda. Ja ma ei anna välja inimesi kes mõtlevad samuti teistmoodi kui lubatud.
Kuigi oli tegu jõhkra ja kohutava filmiga, saan ma täiesti aru, miksGolding nobeli preemia võitis.

"Avatar" (2009)

Käisin mõned nädalad tagasi vaatamas suurfilmi "Avatar".
Kõigepealt keskendun 3D vaatamisele. See oli esimene film mida ma ainult prillid peas vaatasin, ning filmi lõpu poole hakkas see vaikselt tunda andma. Pea hakkas valutama ja ebamugav oli istuda. Ka esimesed 10 minutit üritasid silmad alles harjuda ja vahepeal väsisid simad nii ära, et pidin prillid korraks lihtsalt ära võtma ja silmi puhkama. Kuid samas ei saa kurta, et 3D oleks mu filmi elamust suuresti seganud, vastupidi, mõneti aitas ta kaasa.(+ prillid olid liiga suured, kõrvad hakkasid ka lõpuks valutama) Aga, nüüd filmist endast! Väga ilus film oli iseenesest. Ilus, aga see ei läinud mulle korda. Ma ootasin tegelikult midagi enamat, see ei pannud mind pärast vaatamist filoseerima ja mõtlema erinevate asjade üle.
A, kuulsin, et see film pidi tekitama masendust, sest inimesed tahavad elada Pandoral. Hmm.. Mina ei tahaks. Sealne elu oleks väga rakse, sa pead koguaeg enda eest seisma. Muidugi kõik oleks väga ilus ja saaksid lennata suurtel lindudel, aga selleks, et lennata sellel linnul, pead sa kõigepealt ellu jääma, sest ta tahab sind tappa. Mina sureks ilmselt kohe.
Meeldis muidugi see, et oli selgelt näha, kuidas ameerikalik eluviis hävitab. Tavaelus me seda ei näe, kuigi see toimib täpselt sama moodi (inimesed ei loe enam raamatuid, sest neile on raskem kirjandus üle kätte, ja selle asemel vaatavad internetist kokkuvõtteid). A, ja vahepeal tekkis ka selline paralleel mõtetes, et eestlased on ju ka kunagi kõik metsarahvas olnud, et ilmselt oli ka meil oma Evya. Ja see metsa hävitamine mis seal toimus, toimus ka mingil määral meiega ristisõja ajal, aga meil ei olnud mingeid suuri linde ja juukseid, millega end siduda nende lindudega ja me polnud sinised (või olime suurest külamst? never know..).
Natuke häiris ka see, et meistriteose lugu oli natuke liiga etteaimatav, hea võidab halva. Aga reaalses elus toimib see harva. Aga noh, mis seal üldse reaalne oli? Ilmselt ainult inimesed ja tehnika.