"Avatar" (2009)

Käisin mõned nädalad tagasi vaatamas suurfilmi "Avatar".
Kõigepealt keskendun 3D vaatamisele. See oli esimene film mida ma ainult prillid peas vaatasin, ning filmi lõpu poole hakkas see vaikselt tunda andma. Pea hakkas valutama ja ebamugav oli istuda. Ka esimesed 10 minutit üritasid silmad alles harjuda ja vahepeal väsisid simad nii ära, et pidin prillid korraks lihtsalt ära võtma ja silmi puhkama. Kuid samas ei saa kurta, et 3D oleks mu filmi elamust suuresti seganud, vastupidi, mõneti aitas ta kaasa.(+ prillid olid liiga suured, kõrvad hakkasid ka lõpuks valutama) Aga, nüüd filmist endast! Väga ilus film oli iseenesest. Ilus, aga see ei läinud mulle korda. Ma ootasin tegelikult midagi enamat, see ei pannud mind pärast vaatamist filoseerima ja mõtlema erinevate asjade üle.
A, kuulsin, et see film pidi tekitama masendust, sest inimesed tahavad elada Pandoral. Hmm.. Mina ei tahaks. Sealne elu oleks väga rakse, sa pead koguaeg enda eest seisma. Muidugi kõik oleks väga ilus ja saaksid lennata suurtel lindudel, aga selleks, et lennata sellel linnul, pead sa kõigepealt ellu jääma, sest ta tahab sind tappa. Mina sureks ilmselt kohe.
Meeldis muidugi see, et oli selgelt näha, kuidas ameerikalik eluviis hävitab. Tavaelus me seda ei näe, kuigi see toimib täpselt sama moodi (inimesed ei loe enam raamatuid, sest neile on raskem kirjandus üle kätte, ja selle asemel vaatavad internetist kokkuvõtteid). A, ja vahepeal tekkis ka selline paralleel mõtetes, et eestlased on ju ka kunagi kõik metsarahvas olnud, et ilmselt oli ka meil oma Evya. Ja see metsa hävitamine mis seal toimus, toimus ka mingil määral meiega ristisõja ajal, aga meil ei olnud mingeid suuri linde ja juukseid, millega end siduda nende lindudega ja me polnud sinised (või olime suurest külamst? never know..).
Natuke häiris ka see, et meistriteose lugu oli natuke liiga etteaimatav, hea võidab halva. Aga reaalses elus toimib see harva. Aga noh, mis seal üldse reaalne oli? Ilmselt ainult inimesed ja tehnika.