"Buddenbrooks" (2008)

Kui veerand filmist oli läbi, hakkasin taipama kes kes on, mis toimub, milline olukord on jne. Ilusa kvaliteediga film oli, meeldisid riided ja muusika valike oli ka suurepärane. Filmi sisust - mis mulle arusaamatuks jäi oli see, et miks Betsy oma armastatut otsima ei läinud, kui oli oma esimesest mehest ära lahutanud. miks ei kasutanud ta oma positsiooni, võimu ja raha oma armastatu otsingutele, et leida see õige, Buddenbrookide pärija isa. Tänu sellele jäigi ta phm vanatüdrukuks ja see oli ka üheks põhjuseks, misk Buddenbrookid välja surid. Kõige rohkem kahjju oli mul Hanno Buddenbrookist, keda oli väikesest peale õpetatud klaverit mängima, ning lõpuks suri tänu sellele, et sõber tegi nalja temaga. Iseennast tundisn ära Tonys, ma olen samasugune laiskloom, kes oskab elada hästi ja kellel on ideid, kuid need ei pea vett. Mul oli isegi mingil määral kahju tast, sest tal oli veel kaardimängimis ja joomis komme ka.
Ma ei oska midagi suurt selle filmi kohta rääkida, sest see film ei puudutanud mind. Ma tundsin, et sõnum mis film tahtis anda, läks minust mööda, sest ma pole tunvunud selle aja olustikuga, niiet ma ei osanud kaasa elada. Ainuke asi millele ma kaasa elasin oligi Betsy, et ta leidaks oma armastuse ühel päeval, kuid kahjuks jäi see leidmine tulemata. Betsyl oli üldse kurb saatus, 1 mees kes läks pankrotti ja 2 mees, kes pettis teda kokatüdrukuga. Ei vaataks filmi teistkordselt.

"Lord of the flies" (1990) Harry Hook

"Kärbeste jumal" on William Goldingu teose "Kärbeste jumal" järgi valminud film. Käisin seda Artises klassiga vaatamas. Esialgu oli raske arusaada kus või miks nad on, sest ma polnud lähemalt tutvunud selle teosega, kuid hiljem hakkasin arusaama ja kaasaelama.
Minu arust on see üks kõige jõhkramaid filme fäbi ajaloo. Kuidas saavad poisid niikiiresti metsastuda ja verevalamise peale üle minna. Vabaduseks hulluks minna! Kõige kohutavam ja jõhkram koht minu jaoks oli Põssa surm. Kuidas keegi saab üldse niimodi teha. Sellega saab ainult paralleele tuua tänapäeva ühiskonnast, kus samamoodi minnakse massiga kaasa ja teisiti mõtlejad hävitatakse, sest võimukandjatel pole vaja, et rahvas kuuleks teisi lahendusi, neil pole vaja, et rahvas näeks, et on olemas ka teised võimalused. Ja selleks, et enamus oleks nende poolel on nad valmis hävitama iga vastase, suunates rahva neid hävitama, mängides nende tunnete ja mõtetega, jäädes ise süüst puhtaks. Et rahvas kannataks.
Filmi alguse poole, tekkis mul tahtmine raamat läbi lugeda, kuid kui kätte jõudis Simoni surm, sain ma aru, et selle raamatu rebiksin ma lugedes tükkideks põletaks ära vihast, enne kui ma jõuan viimasele leheküljele.
Iseennast tundsin ma ära kaksikute Sam ja Ericu näol. Ma lähen samamoodi massikultuuriga kaasa, ma olen samamoodi tugevama võimukandja poolel, et mitte hukkuda, kuid ma mõtlen teisiti, ehhki ei julge oma arvamust välja öelda. Ja ma ei anna välja inimesi kes mõtlevad samuti teistmoodi kui lubatud.
Kuigi oli tegu jõhkra ja kohutava filmiga, saan ma täiesti aru, miksGolding nobeli preemia võitis.

"Avatar" (2009)

Käisin mõned nädalad tagasi vaatamas suurfilmi "Avatar".
Kõigepealt keskendun 3D vaatamisele. See oli esimene film mida ma ainult prillid peas vaatasin, ning filmi lõpu poole hakkas see vaikselt tunda andma. Pea hakkas valutama ja ebamugav oli istuda. Ka esimesed 10 minutit üritasid silmad alles harjuda ja vahepeal väsisid simad nii ära, et pidin prillid korraks lihtsalt ära võtma ja silmi puhkama. Kuid samas ei saa kurta, et 3D oleks mu filmi elamust suuresti seganud, vastupidi, mõneti aitas ta kaasa.(+ prillid olid liiga suured, kõrvad hakkasid ka lõpuks valutama) Aga, nüüd filmist endast! Väga ilus film oli iseenesest. Ilus, aga see ei läinud mulle korda. Ma ootasin tegelikult midagi enamat, see ei pannud mind pärast vaatamist filoseerima ja mõtlema erinevate asjade üle.
A, kuulsin, et see film pidi tekitama masendust, sest inimesed tahavad elada Pandoral. Hmm.. Mina ei tahaks. Sealne elu oleks väga rakse, sa pead koguaeg enda eest seisma. Muidugi kõik oleks väga ilus ja saaksid lennata suurtel lindudel, aga selleks, et lennata sellel linnul, pead sa kõigepealt ellu jääma, sest ta tahab sind tappa. Mina sureks ilmselt kohe.
Meeldis muidugi see, et oli selgelt näha, kuidas ameerikalik eluviis hävitab. Tavaelus me seda ei näe, kuigi see toimib täpselt sama moodi (inimesed ei loe enam raamatuid, sest neile on raskem kirjandus üle kätte, ja selle asemel vaatavad internetist kokkuvõtteid). A, ja vahepeal tekkis ka selline paralleel mõtetes, et eestlased on ju ka kunagi kõik metsarahvas olnud, et ilmselt oli ka meil oma Evya. Ja see metsa hävitamine mis seal toimus, toimus ka mingil määral meiega ristisõja ajal, aga meil ei olnud mingeid suuri linde ja juukseid, millega end siduda nende lindudega ja me polnud sinised (või olime suurest külamst? never know..).
Natuke häiris ka see, et meistriteose lugu oli natuke liiga etteaimatav, hea võidab halva. Aga reaalses elus toimib see harva. Aga noh, mis seal üldse reaalne oli? Ilmselt ainult inimesed ja tehnika.